Ärkasime 24. veebruaril 2022, et tähistada Eesti iseseisvuspäeva. Meie pidustused muutusid süngeteks, kui kuulsime, et Venemaa ründab Ukrainat, Kiievit pommitatakse.
Taasiseseisvumispäeval kandis meie president Alar Karis ja valitsusliikmed Ukraina toetuseks sini-kollaseid linte. Ka sõjaväelased kandsid seda oma vormiriietusel! Me elame neile kaasa ja väljendame kurbust.
Peaminister Kaja Kallas võttis sõna otsusekindlalt ja väljendades muret. Ta rääkis, kuidas Eesti sünni ajal, 1918. aastal, kaitses iga mees, naine ja laps meie vabadust Venemaa ülekaaluka rünnaku eest. Igaüks tegi oma osa. Siis me veel ei teadnud, milline Eesti Vabariik tegelikult välja nägema hakkab. Usaldasime enda inimesi riigi juhtimisel ja me saime hästi hakkama. Nüüd, aastal 2022, oleme olnud peale okupeerimist 30 aastat vabad ja teame, et Eesti on koht, mida tasub kaitsta. Sama on ka Ukrainaga.
Mul on mure, kui kuulen USA meedias mõningaid (üksikuid, kuid valjuhäälseid) arvamusi, mis kinnitavad: "Me ei võitle selliste väikeste kohtade eest nagu Eesti". Mõned inimesed ei saa aru, et me ei saa sõda "ära soovida". Sõda on meie ukse ees, meeldib see meile või mitte. See mõjutab julgeolekut ja majandust kogu maailmas. Suure tõenäosusega Ukrainas toimunu sellega ei lõpe, see teerull jääb seisma alles siis, kui talle tuleb vastu samaväärne vastupanu või ime. On aeg keskenduda planeerimisele ja palvetamisele nagu kuningas Hiskija, kui ta nägi, et kuningas Sanherib tuleb teda ründama. Ta kindlustas müürid, sulges veeallikad ning juhatas inimesi palvetama (2 Ajaraamat 32:1-23).
Lohutagu meid ka need Hiskija sõnad: „Olge vahvad ja tugevad, ärge kartke ja ärge kohkuge Assuri kuninga ees ja kogu selle jõugu ees, kes on koos temaga! Sest see, kes on meiega, on suurem kui see, kes on temaga."
Kutsume kõiki praegusel ajal palvetama Ukraina ja Ida-Euroopa eest. Meil on seitse õpilast Ukrainast, kaks Valgevenest ja üheksa Venemaalt, kes kõik vajavad praegu meie palveid.
Külli Tõniste, rektor
