Olin juba mitmeid aastaid mõelnud, et tahaks õppima minna, aga polnud siiski kindel, mida ja kuhu.
Olles karjasena juba aastaid teeninud, tundsin vajadust ennast täiendada ja juurde õppida, sest tahtsin olla veel parem oma teenistuses ja teenimistöös. Ühel hommikul koos piiskop Ago Lilleoruga koos palves olles ütles ta: Arvan, et sa peaks sel aastal Metodisti seminari õppima minema, mis sa sellest arvad? See oli mulle kindlasti suureks julgustuseks ja kinnituseks, et see samm ette võtta. Sain ka teada, et ka EKNK kirikujuht Alur Õunpuu oli samas koolis õpinguid alustamas, seega seda toredam, kui saab õppida koos sõpradega.
Seminaris olles tuli taas õppima õppida. See ei olnud just kerge, sest viimasest kooli lõpetamisest on juba palju aastaid möödunud. Samas on olnud see põnev protsess. Selle keskel õppisin oma aega veel paremini planeerima ja delegeerimise mõiste sai selgemaks. Kindlasti sai selgemaks ka mulle see, mis Jumal on minu sisse pannud ja kui palju on võimalik ära teha "lühikese päevaga".
Olen tänulik, et ma sain seminaris õppida ja et see minu jaoks üldse võimalikuks osutus. Suurepärased õppejõud tõid minust parima välja ja armastava nõudlikkusega ei lasknud mul jääda mugavustsooni. Olin sunnitud lugema raamatuid, mida ma ilmselt iialgi ei oleks muidu kätte võtnud. Selle kõige läbi on mu silmaring ja teadmised oluliselt laienenud ja pilt Jumalast avaram. Olen õppimise käigus mõistnud, kui vähe ma tegelikult tean ja kui palju mul on veel õppida.
